rahvakoguja

Karda rahvast, ja pea tema käske, sest see o n iga inimese kohus! – Presidendi poolt ellu kutsutud otsedemokraatiaralli on saanud endale kriitiku, kes ei karda rääkida rahvavõimust nii, nagu sellest rääkida tulebki: otse.

kettad

01 Kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile seoses põhiseaduslike üldpõhimõttega

02 Sundmandaat

03 War on Terror

04 Greenwald

05 kautsjon

06 evalimine

07 Rahvakogu

08 reglement

Advertisements

Täiendav selgitus seoses Riigikogu külalistele mõeldud arvuti kasutamisega ajakirjanduslikel eesmärkidel

Image

Täiendav selgitus seoses Riigikogu külalistele mõeldud arvuti kasutamisega ajakirjanduslikel eesmärkidel 

Kui Reformierakonna viimane skandaal meile midagi kinnitab, siis ilmselt mitte peaministri väidet, et analoogseid valimispettusi Eestis enam kunagi ette ei tule. Ma olen endiselt veendunud, et minu kahtlused e-hääletuse läbipaistmatuse osas ja soov sellele tähelepanu juhtida olid ja on põhjendatud. Ma pole hetkekski soovinud Vabariigi Valimiskomisjoni arvutit endale jätta või maha müüa. Materiaalne heaolu on minu jaoks alati olnud pigem vahend, kui eesmärk omaette.

 Minu tegevuse eesmärk

Minu tegevuse eesmärgiks oli tähelepanu juhtimine e-hääletamisega seotud tõsistele probleemidele, mis seavad ohtu Eesti riigi peamise alustala. Vastavalt põhiseaduse §1 on Eesti kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas, kes teostab seda võimu peamiselt parlamendi ja kohalike omavalitsuste valimiste kaudu. Kui valimistel kasutatav tarkvara on kogemata või meelega vigane või on rünnakutega manipuleeritav, siis on see sama suureks ohuks Eesti tulevikule kui mõne vaenuliku riigi sõjavägi. Veel enam – kui sõjaväe vastu kaitseb meid loodetavasti NATO, siis varjatud rünnakute vastu kaitse praktiliselt puudub. Kui puudub süsteemi läbipaistvus ja kontrollitavus, siis on võimalik nii hääletustulemuse mõjutamine kui hääletamise lubamatu jälgimine. E-hääletamise probleemidest räägib näiteks järgmine artikkel http://www.pealinn.ee/?pid=132&nid=9032&lang=5

 Ajalugu näitab, et poliitikasse ei satu kahjuks mitte kõige ausamad, vaid kõige aktiivsemad inimesed. Neid kannustab soov midagi ära teha, aga ka võimuiha ning soov isikliku heaolu järele. Just seetõttu on valimistel tavalise hääletamise puhul kasutusel aastasadadega läbi töötatud häältelugemise ja sõltumatute vaatlejate süsteem. Valimispettused eri riikides on kahjuks üsna tavapärased, aga vähemalt tagab kontrollisüsteem nende avastamise. Eesti pea kõigi parteide ja erakondade poliitikute pettustest ei tule näiteid kaugelt otsida, irooniliselt päästab aga poliitikuid see, et varasemad pettused ununevad uute valguses. Seda, et võimaluse avanedes manipuleeritakse jultunult ja süstemaatiliselt valijate häältega – kaaperdatakse demokraatiat ja varastatakse rahva võimu – näitasid kasvõi minu aktsiooni järgselt paljastunud Reformierakonna e-hääletuse pettused.

 Paralleel Reformierakonna e-hääletuse pettusega

Seoses Reformierakonna e-hääletuse pettusega võib välja tuua kolm murettekitavat aspekti:

  1. Täiesti tähtsusetuks peeti süsteemi turvalisust. Kuna samade jõudude juhtimisel juurutatakse riiklikku e-hääletamist, siis on olulised turvariskid ka seal.

  2. Sai kinnitust, et Eesti riiki juhtiva ja valitsuse moodustanud erakonna tipp-poliitikud on võimu ja isikliku heaolu nimel valmis silmagi pilgutamata eksima demokraatia peamise alustala vastu. Ja siin pole olulist vahet, kas valetab Kristiina Ojuland või Andrus Ansip-. http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-skandaalidest-vasinud.d?id=66262770

  3. Viimse hetkeni eitati pettuse süsteemsust ja üle-eestilist ulatust. Ka selle selgumisel loobuti uutest valimistest. Pealegi viis uurimist läbi erakond ise, mistõttu on alust arvata et kõiki patte ei avalikustatud – see oleks ju paha reitingule. See eitamine ja kinnimätsimine võib samadel jõududel olla ahvatlev ka riikliku e-hääletuse probleemide korral.

Arvuti kasutamine minu poolt

Mul polnud kordagi soovi arvutit endale jätta või kasu saamise eesmärgil maha müüa. Kui paljude inimeste eesmärgiks on materiaalse vara kogumine, siis minu jaoks pole materiaalsed hüved kunagi olnud elus kesksel kohal. Kahjuks on enamik inimesi valmis oma materiaalset heaolu parandama aga ka varguse ja pettuse teel, kasutades kõige lihtsama näitena tööaega või oma töövahendeid isikliku heaolu nimel. Kui paljusid poliitikuid võluvad luksuslikud üritused maksumaksja raha eest või Lääne autode tippmudelid, siis minu jaoks on Rahvakogu liikmena tähtis et kunagi saabuks aeg, mil rahva kõrvaldamine võimult parteide ringkaitse poolt lõppeb.

 Kasutatud arvutid maksavad umbes 100 eurot http://www.arvutiait.ee/index.php?p=products&cat_id=12 ja sülearvuti omanikuna ei oskaks ma sellise kastiga midagi pihta hakata kui keegi mulle sellise isegi kingiks. Arvuti polnud eriti oluline ka valimiskomisjoni jaoks. Juhul kui polnud tegemist arvuti kadumise tahtliku varjamisega, siis avastasid nad selle puudumise alles siis kui tahtsin seda Delfi kaudu tagastada. Kui see 100-eurone arvuti kestab veel kaks aastat, siis on selle odavnemine minu käes olles umbes 4 eurot, mille olen valmis koheselt hüvitama.

 Tegemist ei olnud kellegi kodust erakasutamiseks mõeldud kuldehete salajase vargusega. Tegemist oli üsna avalikul viisil külaliste tarbeks mõeldud üldkasutatava arvuti kaasavõtmisega sellega tutvumise ja tagastamise eesmärgil, et juhtida tähelepanu e-valimistega seotud ohtudele Eesti riigile. Arvuti oli tõenäoliselt mõeldud kohapeal kasutamiseks, kuigi otsest kasutuskorda arvuti juures polnud. Ehk on sobilikuks paralleeliks raamatukogus kohapealseks tarvitamiseks mõeldud raamatu võtmine kodus lugemiseks ja seejärel tagastamine. Kuna tagastamine Delfi kaudu ei õnnestunud, siis kinni võeti mind kui suurt kurjategijat kui parasjagu tõin arvuti Riigikogusse tagasi. Kuna Reformierakonna valimispettus polnud veel avalikkuse ette jõudnud, siis otsustati mind poliitikute aususes kahtlemise ja Eesti riigi pärast muretsemise eest suunata ka psühhiaatrilisse ekspertiisi. Iseenesest on keeruline küsimus, millele vastamine jäägu igaühele mõtiskluseks – kas täie mõistuse juures on inimene kes arvab et poliitikud on ausad ja lähtuvad ainult Eesti Vabariigi huvidest või see kes arvab vastupidist.

 Lõpetuseks

Ehk oli ka minu tegevus viimaseks piisaks karikasse, mis aitas tänu suuremale tähelepanule kaasa Reformierakonna e-valimiste pettuse paljastumisele. Vahel piisab vähesest – naeri väljatõmbamise muinasjutust teame, et ilma nõrgukese hiireta oleks naeris jäänud välja tõmbamata. Üritasin olla see “hiir”, kes andis oma väikese panuse Eesti riigi jaoks. Võrreldes ajaloost paljude sarnaste “hiirtega”, kelle eluküünal lõppes või kes ühel või teisel viisil ühiskonnast isoleeriti, ei ole minu ohver olnud kuigi suur. Oma riigi tuleviku nimel ei ole mul kahju vangistuses veedetud kahest ööpäevast, mis polnud küll uurimiseks vajalikud, kuid täitsid muud eesmärki. Kahju on aga vanematest ja vanaemast, kellele üritatakse operatsiooni ebaproportsionaalse jõulisusega meediat suunates jätta muljet nagu oleks probleemi sisuks ühe varga püüdmine: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/politsei-kuulutas-riigikogust-arvuti-varastanud-meelis-kaldalu-tagaotsitavaks.d?id=66143110

Vabandan, et oma tegevusega põhjustasin Eesti korrakaitsejõudude ebaproportsionaalselt suure üleriigilise operatsiooni ning loodan et arvuti leiab aktiivset kasutamist Riigikogu järgmiste külaliste poolt.

 Lugupidamisega,

 Meelis Kaldalu

Rahvakogu liige

18.juunil 2013.a.

HILLAR KOHVI INTERVJUU MEELIS KALDALUGA

luukerega

 

Meelis Kaldalu, teie saite tuntuks sel aastal 24. veebruaril toimunud pidulikul vastuvõtul ja seda seoses sellega, et te presidendiproua Evelin Ilvesele terekätt ei andnud. Miks te siis nii käitusite?

Minult on seda väga palju küsitud, aga püüan taas kord vastata. Muidugi ma mõistan inimeste pahameelt, kui ajakirjanduses ilmub üha uusi ja uusi kirjutisi Evelini fopaadest, mille kohta sajad ja tuhanded inimesed sealsamas kommentaariumis oma arvamuse selgelt välja ütlevad, kuid millest mitte midagi ei muutu. Samas ei olnud Evelinile kummardamine absoluutselt mõeldud teda halvustama. Vastupidi, soovisin teda säästa. Vaadake, alles hiljuti oli Eesti Pank paljastanud VEB-fondi saladokumendi, mida Toomas Kümmel avalikku naeruvääristamist trotsides aastaid jahtinud oli. Uurisin ka ise öösiti Kümmeli artikleid ja auditi originaaldokumente – kahetimõistmist olla ei saa – Siim Kallase mahitusel välja haudutud salaskeem tõi finantspetturite ühiskassasse kolossaalse rahasumma – üle 32 miljoni USA dollari. Seetõttu ilmusingi vastuvõtule Kallase pildiga särgis, kus ilutses sõnum: LET´S JOKK. Mul ei ole kahju, et selle raha eest ehitati üles Venemaa populaarseim viinabränd Russkii Ražmjor. Kuid ilmselgelt on nii mastaapne salasobing oht Eesti põhiseaduslikule korrale. Kui osa sellest mustast rahast kulus Reformierakonna valimiskampaaniate finantseerimisele, on ohus ka Eesti õiguslik järjepidevus. Need on rasked küsimused, ja ma ei eeldanudki, et Evelin Ilves, kes ei ole oma olemuselt ega ametilt poliitik, neile vastuseid peaks teadma. Ehk rahvapäraselt väljendudes – kui mehed kaklevad, jäetakse naised kõrvale.

Kuidas te üldse sattusite Vabariigi presidendi ja tema abikaasa vastuvõtule?

Peale Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse juhtimist 2009. aastal olin ma elanud peamiselt välismaal. Tagasi Eestisse tulin ma 2012. aasta sügisel, kui sai hoo sisse nn. Rahvakogu loomine. See tundus ja mõneti tundub veel praegugi mulle fantastilise võimalusena Eesti e-maine tõestamiseks midagi ära teha, mitte ainult Twitteris säutsuda. Osalesin aktiivselt Rahvakogu kavandamisel, ja kuigi paljusid minu ideid rahva arvamuse eelistamisest ekspertide omale kuulda ei võetud, lülitusin seda aktiivsemalt Rahvakogu töösse selle liikmena. Paljud on kuulnud minu mõttest legaliseerida kanepi kasvatamine Piirissaarel, kuid tegelikult esitasin lisaks veel 13 muud ideed, millest mitmed käsitlevad demokraatliku riigi toimimise aluseid. Rahvakogu sisemise mõjukuse pingereas saavutasin ma mitme tuhande kasutaja hulgas kolmanda positsiooni. Paraku ei olnud see piisav põhjus, et mind Vastuvõtule kutsuda.

Mind kutsus end ballile saatma minu kauaaegne sõbranna Kätlin Kaljuvee, andekas kunstnik ja moelooja, kes teenis kutse välja sellega, et joonistas president Ilvese ja Evelin Ilvese poolt välja saadetud pühadekaardid. Kahjuks ei saanud me koos ballil osaleda, ja vett läks vedama ka meie järgmisel päeval algama pidanud ühine puhkusereis. Just Kätlinile oli suunatud minu talvine vabanduskiri.

Ma tahaksin inimestele, ning ka ajakirjanikele meelde tuletada, et mainitud vastuvõtt ei kuulu presidendile ega presidendiprouale. Selle ürituse ametlik nimetus on Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik vastuvõtt.

Mida te arvate Vabariigi presidendist Toomas – Hendrik Ilvesest ja tema abikaasast Evelin Ilvesest?

Toomas ja Evelin I ei mõista Eesti inimeste hinge. Nad on upsakad ja veendunud, et ilma nende eestkosteta läheks maarahvas lauta elama. Suuresti tingib ja soodustab seda ka Eestis kehtiv valimissüsteem, kus presidendil on oht kujuneda parlamendi hüpiknukuks. Ilvesel paraku ei ole Meri selgroogu ega Rüütli salajonni, et Eesti huvid eliidi omadest ettepoole seada. Hardo Aasmäe on välja arvutanud, et president läheb eestlastele maksma rohkem kui rootslatele kuningas. Mida me selle eest vastu oleme saanud? Protestiventiiliks kujunenud Rahvakogu, mõningad hädised sisepoliitilised näpuviibutused, kui sedagi, ning rohkelt kaheldavat välispoliitikat, olgu selleks Rüütli taga rääkimine USA saatkonnas, Soome-Ugri kongressilt minema jalutamine, Balti koostöö naeruvääristamine või kraaked nobelist Krugmani suunas. Nagu Anna-Maria Galojan Facebookis naljatas; Ilvese suurimaks ametialaseks võiduks on twitterikonto facebookikontoga sidumine.

Hiljuti teatas meedia sellest, et olite ära viinud ühe arvuti, milles tähtsad andmed. Ehk räägite sellest lähemalt?

Selle arvuti puhul ei huvitanud mind mitte andmed, vaid küsimus, kas teda hakatakse taga otsima, või vaikitakse see intsident Vabariigi Valimiskomisjoni poolt lihtsalt maha. Lahtiste Uste Päeval oli sagimist palju, ning samuti tunnistajaid, kes midagi näha võinuksid. Kuid ma oletasin, et juurdlust ei võeta üles just sellel samal põhjusel: liiga palju pealtnägijaid. Soovib ju Vabariigi Valimiskomisjon jätta muljet, et kõik toimib tõrgeteta ja veatult. Selline demokraatia näitlemine pole midagi uut inimkonna ajaloos. Teame ju hästi mõistet Potjomkini küla. Paraku vastasidki mu oletused tõele. Arvuti kadumist „märgati“ alles siis, kui ma kolm nädalat hiljem ta Delfi toimetusse viisin. Vaevalt mõni tund hiljem asus keskkriminaalpolitsei mind üle linna taga otsima. Nende eesmärk oli selge ja ühene: summutada kogu juhtum enne suurema kella külge panemist.

Kui teie oleksite Vabariigi president või peaminister, mida te teisiti teeksite?

Ma arvan, et poliitikutel peavad olema reaalsed eesmärgid, ja minu omad on ka minu Facebooki-leheküljel loendatud. Eesti riik peab austama oma põhiseaduse 1. paragrahvi, ning andma rahvale tagasi õiguse referendumeid algatada. Rahvakogu tuleb taas-avada, ja samuti tuleb talle järk-järgult anda võimalused ja volitused seadusi muuta ja luua.

Eesti peamised mured on kinni ahtas poliitilises konkurentsis, mille tingib olemasoleva valimissüsteemi anastamine võimuparteide tagatubade poolt. Kahjuks ei näi ka peavoolumeedia taipavat, et vaid võimumänge kajastades jääb kängu poliitiline põlvkonnavahetus, mis on iga ühiskonna uuenemise ja arenemise lähte-eeldus. Ma soovitan omalt poolt kahte olulist lahendust: parteinimekirjade asendamist isikuvalimistega, ning ümbervalimisõiguse sisse viimist. Neist viimane tähendab praktikas seda, et loobume valimiste absoluutse salajasuse nõudest, ja igal valijal, kes seda soovib, tekib võimalus igal ajal oma hääl uuele poliitikule ümber delegeerida.

Oluline probleem on ka võimude lahususe temaatika. Õigupoolest ei ole Eestis tegu võimude lahususega vaid võimulahusega: R-Hoolduse kuttidest oli Lipstok kuni viimase ajani Eesti Panga president, Rask riigi kõrgeim kohtunik, Kranich riikliku lotofirma juht ja Kallas, Reformimaffia auesimees, Euroopa Liidu volinik. Tema advokaat 10 miljoni afääris, Märt Raski äripartner Indrek Teder, oli hiljuti insuldi tõttu mitmeid kuid eemal Riigikontrolöri tööpostist. Rasked terviserikked on viimase aasta jooksul tabanud mitmeid teisigi kõrgeid ametimehi: Lipstok, Maruste, Laar, Järvi… Õigupoolest tundubki, et Eesti meeste nõrk, pinge all laastatud tervis on ainus looduslik abivahend, mis meie poliitikasse uusi tuuli tooma hakkab. Sest omast vabast tahtest ei tee teed keegi. Pigem omandatakse amneesia, ja valitakse tipp-ametitesse julgesti invaliide, nagu ilmestab hiljutine Mart Laari juhtum. Seda nõiaringi on väga raske murda, kui kogu võim riigis jagatakse laiali vastavalt Riigikogu valimistulemustele, neid aga kujundab küla pealt kokku kraabitud must raha. Vastavaid pettusi on keeruline paljastada, kuid peaaegu ilmvõimatu süüdi mõista, sest ka kohtusüsteem allub justiitsministrile, kelle portfelli Reformimaffia oma taskusse on põlistanud. Peamised abivahendid selle suluseisu murdmiseks on tõe järjekindel päevavalgele toomine ja rahva igakülgne kaasamine poliitilisse ellu. Nõuame koos ametliku info avalikustamist ja ühisloomeliste lahenduste juurutamist igal võimu tasandil! Avalik riigikogu, avalik valitsus ja avalik kohtumõistmine tagavad õilsamad seadused, pädevama riigijuhtimise ja õiglasemad kohtuotsused.

Kas te plaanite ka ise valimistel Riigikogusse kandideerida?

Ootan võimalust poliitilises elus kaasa lüüa väga. Riigikogu valimisteni on veel aega, kuid sügisel valitakse kohalikud omavalitsused ning järgmisel suvel Eesti eurosaadikud. Just eurovalimised on vahest selleks õlekõrreks, miskaudu ka uutel tegijatel ja üksikkandidaatidel poliitikasse on võimalik siseneda. Mäletame ju kõik Indrek Tarandi edulugu 2009. aastast, mis pani ahhetama kogu Euroopa. Paraku on kõik plaanid veel seni lahtised, sest enne tuleb võidelda vastu katsetele mind vanglasse või hullumajja paigutades teovõimest ilma jätta. On ju selge, et kui mulle rahva poolt mandaat antakse, ei kasuta ma seda vana süsteemi kindlustamiseks, vaid uuele aluse panemiseks.

Mida arvate “Teeme Ära” talgutest ja kas võtsite sellest ka ise osa?

Teeme Ära talgupäev meeldib mulle väga. Veetsin seekord talgupäeva Kaagveres, aidates oma sõbral, ökoaktivist Madis Masingul külaplatsi korrastada. Mulle meeldib, et korraldajad püüavad vältida rutiini, jättes ürituse formaadi igal aastal pisut lahtiseks. Meenub ka kuidas ükskord 1. mail koos Tõnis Lukasega Tartu Ülikoolis hoopis haridusprobleemide üle aru pidasime. Käisin tookord välja idee, et kõigist Eesti ülikoolides peetavatest loengutest peaks alles jääma avalikult järelvaadatav videosalvestis. Muidugi mõista on tunnustust väärt, et sama formaati on suudetud ka välismaal populariseerida. Kiituse kõrval ei tahaks aga siiski mainimata jätta, et osa kokku korjatud prügist vedeles viimati endiselt Tartus, Raadi lennuväljal.

Huvialad?

Miski inimlik pole mulle võõras. Kuigi olen varasemalt tegelenud nii kunsti kui muusikaga, siis kui vähegi aega on, meeldib mulle raamatuid neelata. Enne ja pärast rannahooaega tegelen mõõdukalt ka spordiga. Üheks südamelähedaseks organisatsiooniks, millele ma püüan jõudumööda kaasa aidata, on viimasel ajal kujunenud Eesti Afaasialiit. Afaasia on kõnepuue, mis tekib ajutrauma või insuldi tagajärjel. Afaasikud saavad küll kõigest aru, kuid nad ei suuda tihtipeale õigeid sõnu leida, ning seetõttu nõuab nendega suhtlemine suurt empaatiavõimet. Afaasialiidu kõnepäeval osalemine on väga südamlik kogemus, mida ma kõigile soovitan. Kahjuks lõigati majandussurutise ajal läbi Afaasialiidu eelarve. Väga julgustav ja kiiduväärne oleks kui insuldiga kokku puutunud tipp-poliitikud paljuks ei paneks ka ise Afaasialiitu külastada, ja vajadusel endast abitumate eest ka sõnaga kosta.

Millist muusikat te kuulata armastate ja kes on teie lemmikud estraadilt?

Muusika nautimiseks jääb paraku üha vähem aega. Õnneks ei saa hea muusika kunagi otsa. Minu lemmiklaulja on Robert Smith. Viimasel ajal on tihti plaadimasinas Pink Floyd ja Acid Mothers Temple. Ka Eestis osatakse laule luua. Minu isiklikeks lemmikuteks on Põlvast pärit Winny Puhh ja Tartu bänd Opium Flirt. Väga huvitavalt eksperimenteerib helidega Kene Vernik.

Milliseid ameteid te olete pidanud ja millist tööd te praegusel ajal teete?

Olen oma aega jaganud erinevate MTÜde ja kasumit taotlevate organisatsioonide vahel. Tegelenud peamiselt projektide koostamise ja juhtimise valdkonnas. Praegusel hetkel panustan rahvusvahelisse piraadiliikumisse ning abistan välisinvestoreid Eestisse investeerimisel. Suurem osa energiast kulub siiski poliitilisele tegevusele. Seetõttu on jäänud tahaplaanile ka doktoritöö kirjutamine Tallinna Ülikoolis.

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja suveks?

Suvel tahan kindlasti reisida, ja külastada sõpru ning aatekaaslasi Euroopas, kellega juba mõnda aega kokku pole saanud. Ma usun, et mõnegagi neist oleks ka Eesti inimestel huvitav videosilma kaudu tutvust teha. Praegu on mul aga pooleli töö ühe väga huvitava noorteportaali rajamisel, millest kõik tudengimeelsed inimesed veel kindlasti kuulevad ja osa saavad. Samuti leiavad juuni keskel aset Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse valimised, kuhu ma oma kandidatuuri üles olen seadnud.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?

Ma tahan veelkord üle rõhutada, et Rahvakogu tuleb taas-avada. Kallis rahvas, ärge uskuge presidendi nõunikku Ülle Madist, kes hirmutab inimesi täieliku otsedemokraatiaga. Need on eliidi tühjad hirmujutud. Pole olemas kõige targemaid inimesi, ning kui me kokku hoiame oleme üheskoos kõigist üle!

meelisrootsis

Miks ma ei varastanud Eesti Vabariigi Elektroonilise Hääletamise Komisjoni arvutit?

 

Image

Seletuskiri Eesti meediale, Politseile, ja kõigile kes end puudutatud tunnevad

 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama Delfi toodud faktide üle täpsustamisest. Parema loetavuse huvides olen alapealkirjad esitanud omapoolsete küsimustena.

Miks külastab nii vähe inimesi Riigikogu avalikke istungeid?

22. aprillil leidis aset Piraadipartei tuumiku esmaspäevane kogunemine, kus üks juhatuse liikmetest, Olev Vaher, informeeris meid võimalusest juba järgmisel päeval Lahtiste Uste Päeva raames Riigikogu külastada. Tol hetkel ma veel ei teadnud, nagu tõenäoliselt suurem osa meist ei tea veel praegugi, et Riigikogu võib külastada ka igal muul päeval peale reede, sest kõik Riigikogu istungid on iseenesest kõigile avalikud ja tasuta. Igal juhul tundus Olevi poolt välja pakutu suurepärase võimalusena ennast Toompea meeleoludega lähemalt kurssi viia, ning võimaluse korral kostitada kaevikutesse maskeerunud põhiseaduskomisjoni arvamusliidreid mõne granaadiga rahvaalgatuse seadustamise eelnõu teemal, mille Keskerakond Rahvakogu tuules menetlusse esitanud oli. Komisjoni istungile ma paraku ei jõudnudki. Ning 7. mail lükati rahvaalgatuse eelnõu vastavalt põhiseaduskomisjoni ettepanekule Riigikogus tagasi.

Miks moodustati elektroonilise hääletamise komisjon?

Järgmise päeva pärastlõunal Vabadussamba kõrvalt mäkke sammudes kostsid kõrvu õhtuseks Veteranipäeva kontserdiks valmistuva Singer Vingeri sõnad: „Kodusõjas surma ei saa!“ Kahjuks ei ole Afganistaan meie kodumaa.  Surusin hambad huulde ja ruttasin mäest ülesse. Juba platsi nurgal, aadressil Toompea 1 asuva Riigikogu Teabekeskuse uks oli kutsuvalt avali, mistõttu ka sealt sisse astusin. Parasjagu oli käimas võistkondlik viktoriin Eesti lähiajaloo teemadel. Mängu juhtis Indrek Salis, neli korda seitse meest istusid laudade taga, nende hulgas ka kaks Riigikogu meeskonda. Akna äärest jälgis mängu aga kümmekond pealtvaatajat. Kuulsamatest nimedest oli kohal Jüri Ratas koos oma adjutandiga, kuid samuti oli silmata esmapilgul täiesti tavalisi eestlasi.

Olen ka ise suur mälumänguhuviline, ning osalenud ka paaris vastavasisulises telešous. Paraku oli mäng juba mõnda aega käinud ning üha enam hakkas tunda andma Saku Gümnaasiumi kindel paremus. Voor enne lõppu lahutas neid jälitajatest, Tallinna Reaalkoolist ja Inglise Kolledžist, juba rohkem punkte kui selles voorus tõenäoliselt võimalik oli teenida. Samuti andis tunda üks minu siseorgan, mistõttu ma võtsin vastu otsuse programmiga edasi liikuda.  

Tualetti otsides jõudsin ma uksesildini, kuhu oli kirjutatud: „Elektroonilise Hääletamise Komisjon“. Otsekohe minetas pissihäda oma prioriteetsuse. Olin ju vahetult eelmisel nädalavahetusel mitu kallist ööd kulutanud, et ennast selle organisatsiooni ajaloo ja eesmärkidega kurssi viia. Elektroonilise hääletamise komisjon on eelmise aasta lõpus moodustatud Vabariigi Valimiskomisjoni juures tegutsev organ, mis on edaspidi vastutav kõikide riiklike e-valimiste läbi viimise eest. Paraku ei ole seadusi lugedes ega muidu Internetis kolades võimalik üheselt välja lugeda, miks seda komisjoni õigupoolest üldse vaja oli/on. Otsustasin uksele koputada, et sel teemal kindlasti proovida aru pärida.

Kes peab elektroonilise hääletamise komisjoni istungite protokolle?

Ruumis ei olnud kedagi.

Elektroonilise hääletamise komisjon on oma seni ainukese istungi pidanud käesoleva aasta 8. jaanuaril. Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel on toodud ka selle istungi protokoll:

http://www.vvk.ee/valimiste-korraldamine/elektroonilise-haaletamise-komisjon/koosolekud-2/elektroonilise-haaletamise-komisjoni-koosolek-nr-1/

Põhimõtteliselt ei koosne see millestki muust kui lakoonilistest pealkirjadest. Seda esmakordselt silmates tuli mulle meelde, kuidas ma Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse istungitest Kalle Kulboki abiga veebiülekandeid organiseerisin. Kujutan ette, et esimestel kordadel on kõikejäädvustava silma kohaloluga vaja pisut harjuda. Seda enam aga püüdis oma tööd võimalikult püüdlikult teha Üliõpilasesinduse sekretär, kes kõik koosolekud ka korralikult helifailina salvestas ja pärast ametlikku tööaega ümber trükkis. Muuseas, koosolekute striimimine, nii tühisena kui see ka ei tunduks, on Saksamaa Piraatide peamiseid realiseerimisel olevaid valimislubadusi sealsete Liidumaade parlamentides.

Miks Keskerakonna vastukampaania tarbijakaitsesse suunati?

Nii ei olegi vahest suurt midagi imestada, et kui peale minu viibisid ruumis veel toolid, lauad, projektor ja arvuti, siis lähenesin ma neist just viimasele, lootusega 8. jaanuari koosolekust vähemalt midagi teada saada, ning võimalusel lausa selle salvestusega tutvuda. Proovisin väidetavalt avalikus kasutuses olevasse arvutisse erinevate laialt levinud kasutajatunnustega, nagu „guest“ ja „administrator“ sisse logida. Paraku need katsed ei õnnestunud.

Ma tõepoolest tunnistan, et mingit lootust mul sellest arvutist kaduma läinud hääli leida ei olnud. Ometigi pean möönma, et Keskerakonnaga seotud MTÜ poolt läbi viidud outdoor-kampaania oli oma tööd teinud küllaltki edukalt. Hüüdlaused nagu „Nad võivad su hääle kustutada!“, „Nad teavad kelle poolt sa hääletasid!!“ ning „Nad võivad su häält muuta!!!“ kõlavad ju väljakutsuvalt. Piisavalt väljakutsuvalt, et ühiskonnas laiemat debatti tõstatada, ning raudsed asitõendid kindlalt maksma panna. Vastselt moodustatud elektroonilise hääletamise komisjonil oleks olnud võimalus oma olemasolu teravalt teadvustada ja seeläbi ka õigustada. Paraku käis ainsa ametliku reaktsioonina meediast läbi teadaanne, et MTÜ Ausad Valimised suhtes on menetlust alustanud Tarbijakaitseamet. Hyvää Huomenta!! Kas kõrgema võimu kõige tähtsamat funktsiooni kandvaid valimisi menetletakse ühes järjekorras kalibreerimata kaalude ja kiuslike klienditeenidajatega? Sellest reaktsioonist jäi mulle mulje, et igasugusest võimalusest debatiks lihtsalt loobuti.

Miks Paavo Pihelgast ei premeeritud?

Paraku tundus sarnane suhtumine Vabariigi Valimiskomisjoni e-valimisi puudutavas töös juba läbikäidud praktikana. Eelmiste Riigikogu valimiste üheks minu jaoks kõige eredamalt meelde jäänud üllatuseks oli Paavo Pihelgase juhtum. 21-aastane arvutispetsialist suutis oma koduarvutis simuleerida e-valimiste võltsimist ja esitas peale e-valimiste projektijuhi Tarvi Martensiga suhtlemist ametliku kaebuse elektroonilise hääletuse tulemuste tühistamiseks. Kaebus tuli tal peale Vabariigi Valimiskomisjoni vastuväiteid esitada ka teist korda, enne kui Riigikohus selle lõplikult tagasi lükkas.

Ma pole ainus, kelles Tarvi Martensi reaktsioon vastandlikke tundeid tekitas. Ühest küljest ta tunnistas süsteemi nõrkuste olemasolu, teisalt väitis et suudab kõiki ründeid jälitada, ning viimaks taandas kõik kaardile, et absoluutset turvalisust ei olegi olemas. Ühesõnaga, tema selgitused ei mõjunud veenvalt. Kõige tipuks andis ta vihjamisi mõista, et Pihelgas on oma protesti esitades käitunud ebapatriootlikult. Jatkuu!! Pihelgase tegu on minu meelest suurepärane näide, milleks tänapäeva noored võimelised on, kui nad oma oskusi Isamaa arenguks kasutavad.  

Samadel valimistel esitas taotluse oma ringkonna e-valimiste kehtetustamiseks ka Henn Põlluaas. Teda häiris, et kodus valimisrakendust avanes ilmnes, et teda justkui polegi kandidaatide nimekirja kantud. Valimiskomisjon nentis et operatsioonisüsteem Windows 7 tarbeks kohandatud valimisprogrammil tekkis tõrge fontide ja resolutsioonidega, kuid Tarvi Martens suhtus taas probleemi ilmse üleolekuga ning süüdistas selle esilekerkimises „lolli“ Windows 7-t.  

Kui Pihelgase ja Põlluaasa proteste ei rahuldatud, tundub mulle siiski, et just nende poolt tekitanud avalikkuse tähelepanu on otseseks põhjuseks, miks elektroonilise hääletamise komisjon luua otsustati. Samuti olen ma küllaltki veendunud, et käesoleval aastal KOV-valimistel demonstreeritav Androidi-põhine rakendus, mis oma hääle kohale jõudmist kontrollida võimaldab, on loodud adresseerima just Pihelgase poolt välja toodud turvaauku.

Kui säärane arendus ette võeti, miks siis üldse oli vaja algselt Pihelgase väiteid taunida ning nõrgestada? Kas poleks olnud kohasem noort ajaloolast hoopis eeskujuks tuua, ning teda mõne riikliku teenetemärgiga autasustada? President oleks ta võinud vähemalt Vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsuda…

Kuidas endaga mõttes kihla vedada?

Nõnda võttiski mu peas kuju esialgu mõtteline eksperiment, millele ma üha täpsemat vormi hakkasin andma. Mis oleks, kui antud arvuti siit laua pealt kaduma läheks? Kas algatatakse juurdlus, kuulatakse üle viktoriinil osalenud inimesed, kellest mitmed mind nägupidi ära näisid tundvat ning vaadatakse üle Riigikogu Teabekeskuse maja ümbritsevad ohtrad turvakaamerad? Või vaikitakse juhtunu Vabariigi Valimiskomisjoni ja politsei koostöös lihtsalt maha?

Viimane variant tundus mulle kahjuks eelneva taustal tõsikindlam. Ja paralleelid mis ma sellest tõmbasin, olid jahmatavad. Ma mängisin oma peas läbi stsenaariumi, kus mõnda aega enne valimisi, olgu selleks 10, 100 või 1000 päeva, leiab aset andmeleke, mille käigus tekib kolmandal poolel ligipääs valmiva valimisrakenduse kavanditele ja lähtekoodile. Oletame, et selle potentsiaalse ohu kohta on teada vaid näiteks seda, et ta kasutas mõnd interneti jalajälje varjamise võrgutarkvara. Kas sellisel juhul vajutaks elektroonilise hääletamise komisjon pidurit, või kaaluks identifitseerimatu suurusega oht üles Eesti e-valimiste maine. Ma ei kujutanud ette, kuidas Tarvi Martensi juhendatav, Eesti riigiasutuste, Sertifitseerimiskeskuse ja Cybernetica spetsialistidest koosnev komisjon e-valimiste mainet ohtu seaks. Ja see perspektiiv tegi mind väga murelikuks.

Lõplik otsus ei sündinud muidugi nii kergelt. Panused olid ju küllaltki suured. Ühelt poolt tähendaks arvuti tagastamine politsei kaudu minu maine kahjustamist, tooks kaasa probleeme Ameerikasse emigreerumisel ja mida iganes veel. Eriti kahetsusväärne, kui minu alusetud kahtlused oleksid jõudnud meediasse. Teisalt aga võimaldaks avalik kohtuistung, kui sellega kaasneks avalikkuse tähelepanu, omavahel vastandada erinevaid arusaamu e-valimiste küpsusastmest ja arenguvõimalustest. Nagu ka ohtudest ja võimalustest neid vähendada. Vajadusel kaaluda ka süsteemi arhitektuuri olulist ümberkavandamist.

Vahest oleks selline näidisistung võimaluseks, kuidas saavutada seda, et elektroonilise hääletamise komisjoni liikmeks määrataks lisaks riigiasutuste lepingupartneritele ka mõne kasumit mitte-taotleva organisatsiooni esindaja. Kohe kerkisid pähe ka esimesed nimed: Paavo Pihelgas, Helger Lipmaa, Tanel Tammet.

Mis edasi sai on teile ilmselt juba teada. Kui ei ole, siis olgu see paberile pandud: ma lahkusin Toompealt Vabariigi Valimiskomisjoni arvutiga. Mugavuse huvides tuli ta veel eelnevalt poolenisti projektori kandmiseks mõeldud kotti suruda. Lahkumisel viipasin sõbralikult ka otse nurgapealsesse turvakaamerasse.

Miks politsei mind varem üles ei otsinud?

Kolm nädalat valitses vaikus. Õigupoolest olin ma isegi pisut pettunud, kui Delfi ajakirjanik Vahur Koorits uurida lubas, kas antud juhtumit opportuniteedi teel lõpetada annaks. „Tsirkus“ läks lahti sama päeva õhtul kella 23 paiku, kui neli töötõenditega varustatud politseiniku ajasid jalule minu kunagise üürikorteri, kus ma vaid põgusalt elanud olin, ning nõudsid telefoninumbreid, aadresse ja nimesid. Järgmisel päeval teostati sanktsioneerimata läbiotsimine minu kodus, konfiskeeriti ja murti lahti minu elukaaslase telefon, ning tagatipuks improviseeriti kahetunnine pimevaritsus, enne kui mu elukaaslasele külla saabunud juristist sõbranna ääriveeri uuris, kas nende tegevusel ka mingi legaalne alus on.

Viimastel päevadel on ohtralt pealt kuulatud minu lähedaste inimeste telefonikõnesid, ning loetud läbi meie vahetatud isiklikke sms’e. Neljaliikmelised rühmad on „külastanud“ minu sõpru ja sugulasi nii kodus kui tööpostil. Kellelgi on järsku hakanud väga kiire.  

Miks Delfi ajakirjanik Vahur Koorits desinformeeris allikat?

Ma tunnistan, et olen ka mõneti ise süüdi, kuna ei saanud Delfi ajakirjanikku kohe oma juhtumi tagamaasse pühendada. Aga ometi valitses meie vahel selge kokkulepe, mille kõigele lisaks pakkus välja Koortis ise, et ta anonüümib mind kogu suhtluse vältel Vabariigi Valimiskomisjoni ja politseiga. Õigupoolest saingi ma teada, et miskit on valesti, kui minu elukaaslase õde talle hommikul helistas, ja öösel sõprade pool toimunud läbiotsimisest rääkis.

Koorits oli mulle veel eelmisel õhtul kinnitanud, et kõik laabub ja ta loodab minuga lähiajal uuesti edasise tegevuskava osas ühendust võtta. Allikakaitse seadus võeti vastu suurte vaidluste tulemusena. Miks teda nüüd siis ei rakendata?

Ma ei taha endast ohvrit maalida. Kuid kui reglmenteerimata jälitustegevusele allutatakse juba ilma kaotsiläinud häälteta arvuti toimetusse tooja, siis mida peaks sellisest pretsedendist arvama isik, kelle „käes“ on kaotsiläinud hääled?

Miks „brändidakse“ meedias inimesi headeks ja halbadeks?

Möödunud reedel kuulutati mind politsei poolt tagaotsitavaks, ning viimaks pääsesid valla ka kohaliku kollase meedia lopsakad huuled. „Võta varas kinni!“ oli Elu24 portaali poolt antud selge soovitus oma lugejaile. Anu Saagim, varas on su sees ja ümber. Mul ei ole midagi selle vastu, et sel teemal ka pisut pikemalt aru pidada. Kuid kas ei või selline avaliku suhtumise näitamine ja kujundamine mõjutada ka neid meie seast, kelle tööülesandeks on tagada aus kohtupidamine. On ju kohtunikudki kõigest tegelased elu suurel maskiballil. Ja oleks väga kahju, kui glitši ja klätsi varjus jääksid kohale kutsumata tunnistajad, kes sellele loole oma õiglase hinnangu võiksid anda. 

 

Ma jään ootama ja lootma, et on inimesi, kes antud eksperimendis kaasa lüüa tahavad.

Image

 

Operatsioon algab keldrist…

 Ägedasse kõhukatarri nakatunud patsiendid endale bypass-operatsiooni kavandamas… sekka mõned tervisliku toitumise spetsialistid ning õukonnakunstnikud – piltpostkaart pudeldatakse ja adresseeritakse erialaarstidele.Image